Alexandria-York-Lancaster-Philadelphia

Washington DC lähedal asuva Alexandria vanalinna külastus oli igati meeldiv. Väikesed lähestikku asuvad ajaloolised majakesed olid kenasti restaureeritud. Linn ajaloo alguseks oli märgitud 1749 aasta.
Keskväljakul toimus laupäevane laat ja rahvast oli rohkelt. Jalutasime sadamani, maitsesime kohalikku külmutatud jogurtit marjadega ja uudistasime eramuid.

Põikasime sisse jõulutoodete poodi. Suvel palavaga sellist poekest avastada oli päris vahva. Leidsin isegi kõikide koeratõugude miniatuursed jõuluehted aga hinna poolest nad sinna rippuma jäidki. Teisel korrusel oli kujundatud jõulukuused teemade kaupa - veinisõbrale, õllesõbrale, mereteemaline ... Valik oli üsna suur ja kuused ehetest lookas. Ühe jõuluehte maksumus alates 13 USD, seega terve kuuse ehtimiseks võib kuluda terve varandus. No ja ega siis iga aasta sama ehtega saa sõprade ees eputada?!

Milline jõuluteema teile?

Edasi liikusime Pentagoni ja Arlington sõjaväekalmistu suunas. Pentagoni hoone juures oli igasugune peatumine, troonide lennutamine ja pildistamine keelatud. Segajad olid peal.
Midagi nii võimsat kui seda oli Arlingtoni kalmistu annab leida. Seal oli sama palju mälestuskivisid, kui Tallinnas elab inimesi ehk pea 400 000 kivi. President J.F Kennedy ja proua mälestustahvel olid igavese tule ees.

York oli meil valitud lihtsalt vahepealseks ööbimiseks. Jube ja õudne urgas oli see Rodeway Inn hotell. Aastast 45 oli vist viimane remont tehtud. Hea et eluga tulema saime.

17.06.2018
Lühikese autosõidu kaugusel asuv Hershey linnakeses asuv Hershey's Chocolate World oli pühapäeval rahvast täis. Võimalus oli endale ise meelepäraste komponentidega šokolaad valmistada, kino vaadata või siis virtuaalne tehasetuur teha. Valisime viimase, sest kõikjal olid pikad järjekorrad ja niipalju me aega kaotada ei soovinud.
Virtuaalne tehasetuuri kujutas endast lõbustuspargi kino, kus 6 inimest vagunis sõidutati ühe etapi juurest teise juurde. Muljetavaldav kogemus anda tootmistsüklist selline ülevaade. Ma pole üheski Eesti tehase külastusel sellist ulmet näinud. Respekt ameeriklastele! No ja need uskumatud sajad tonnid magusat, mis seal poes kokku osteti. Meie tagasihoidlikud ostud olid õhtuks olematuks massiks sulanud, sest väljas oli 33+ kraadi sooja. Järgnevaks päevaks lubati +36, seega tuleb enne lendu midagi välja mõelda.

Järgmine peatus käsitöö Õlletehase külastus ja õllede degusteerimine. Tegime trips-traps-trulli, sest valik oli meeletu. Tröegemator Double Bock tunnistati meie poolt neist kolmest kõige maitsvamaks.
Meestel õllepoe leidmisega siin Ameerikas eriti keeruline. Millegipärast on meie teele sattunud suured poed, kus seda kesvamärjukest ei müüda. Vill ajab taga punases plekkpudelis BUD õlut, mida koju suveniiriks kaasa võtta.

Lancasteri lähedal asub Amišite kogukond. Pühapäeval oli hobuvankreid näha rohkelt. Võimalus oli teha 90 minutiline bussituur mööda nende maaala. Kuna aga peatusi ei lubatud teha, vaid kõik see asi lihtsalt läbi sõita, siis loobusime sellest võimalusest.
Püüdes eirata tänapäeva ühiskonda, praktiseerivad amišid sajanditetagust elustiili ja üritavad isoleerida end Ameerika kultuurist. Amišid ei kasuta tänapäevaseid leiutisi, sealhulgas elektrit. Valgusallikatena kasutatakse õlilampe, sõiduvahendina hobuvankreid. Erinevad kogukonnad väldivad moodsat tehnoloogiat erineval määral. Üldine on keeld kasutada elektrivõrgust saadavat elektrit ja massikommunikatsiooni. Põllutöödel tarvitatakse ka traktorite jaoks mõeldud haakeriistu, mida veetakse traktori asemel mitme hobusega.

Hilise lõuna otsustasime seekord teha söö-palju- jõuad buffet lauas. Isadepäeva puhul oli hind veits kõrgem (14 usd/inimene) aga toit oli hea ja maitsev. Kuigi, meie nagu silgud oleksime pidanud poole vähem maksma, võrreldes suurte ameeriklastega, kes seal söömas käisid. Aga noh, ei pidanud me vähemalt burkse seekord sisse ajama.

Veeresime kõhud punnis Philadelphia poole. Võrreldes majutusega York's oli nüüd Holiday Inn hotell nagu luksus. Nojah mul oli broneeritud ka Queen sviit, kuhu kõik 6 kenasti ära mahtusid.

Jäänud on viimane päev Philadelphias ja siis juba nokk tagasi NYC poole, kust õhtul läheb lennuk.

Toronto-Pittsburgh-Alexandria-Washington

Kulgesime Torontost Washingtoni poole üsna mitu päeva.

Ühes reisiblogist leidsin soovituse külastada Cheltenham Badlands nimelist kohta, mis näeb välja nagu punane Marsi maastik. Pettumus oli suur, kui kohalejõudes koht aiaga piiratud ja külastajatele veel avamata.  Enne metsikult külastatud koht oli loodukaitse alla võetud ja edaspidi näeb seda ainult platvormilt.

Cheltenham Badlands

Vahetult USA poole minekut tegime mõningad tax-free kaupluse ostud ja olimegi valmis suuremat sorti järjekorraks piiril. Uskumatu aga autoga läheb piiriületus nii sujuvalt ja ladusalt? 

Peale ööbimist Pittsburghis külastasime linna kuumimat atraktsiooni ehk Duquesne Incline, mis oli 1877 aastal ehitatud köisraudtee. Ülevalt avanes vaade linnale ja kahe jõe kokku suubumisele, mis olid erinevat värvi.

14.06.2018

See päev läks sõidu ja shoppingu peale. Auto on juba maast laeni asju täis. Peab vist suurema auto hankima?! Uskumatu, kui tühjad on suurte Premium Outlet keskuste parklad. Kas tõesti on varsti selliste keskuste lõpp, kuna ameeriklased teevad oma ostud valdavalt internetist?

Üsna pimedas jõudsime Alexandrias hotelli. Margusel oli sõidust juba kopp ees. Kuus rida massiliselt autosid kihutas Washingtoni poole kiirusega 120 km/h. Isegi rekkad vurasid sellel kiirusel meist mööda ja jäi mulje nagu liiklusmärgid on soovituslikud.

Teine ulme on WC vee äravool. Kas need junnid siis peavad sellise karusseliga sealt potist aeglaselt alla keerlema??? Ära nagu minna ka enne ei saa, kui oled veendunud, et nad ikka korralikult alla välja jõuavad.

15.06.2018

Et vältid Washingtoni ummikuid, sõitsime linna metrooga. Nüüd meil kahe maaaluse liikumisvahendi kogemus olemas. Washingtoni süsteem tundub oluliselt keerulisem. Erinevatel aegadel on erinevad hinnad, lisaks kõik oleneb sellest kui kaugele sõidad. See eest jälle rongis mugavamad istmed ja sulle ei puhu pähe jääkülma õhku nagu see oli NYC's. Ei oska nüüd arvatagi, kumb variant odavam oleks tulnud. Metroopilet kuuele läks meil igatahes maksma 42 USD.

Õhtu lõppedes aga olime veendunud, et metroo otsus oli õige. Kuhugi kallisse parklasse pargitud autoni tagasisaamiseks oleksime pidanud lisakilomeetreid kõmpima. Metroopeatused on aga kõikjal saadaval, kui tahad koju saada.

Päev Washingtonis oli ülipalav. Püüdsime Trump'le külla minna aga selline turva oli eest, et loobusime juba eos. Kõik autod kontrollis koer oma ninaga üle ja isegi kapoti alla vaadati. Kuidagi väike tundus see Valge Maja. Vaatlesime teda nii tagant kui eest poolt aga väike mis väike.

Tikk keset muru ehk Washingtoni monument  ja Worl War II memoriaal park olid oluliselt võimsamad. Mööda parki jalutades jõudsime Lincolni kujuni.

Pika jalutuskäigu peal meestel juba janutas külma õlle järgi aga leppida tuli ainult külma pudeliveega. Uskumatult abivalmis ja hoolivad on siin inimesed. Nad lähevad sinust mööda ja vabandavad. Kui oled mõnel ristmikul abitu näoga, siis juba ta soovib sind aidata. Nii oli see ka vee müüjaga. Kohe küsis, et kuhu te minna tahate. Kuna meil erilisi plaane polnud, siis juhatas ta meid Trump hotelli kellatorni, kus pidi imeline vaade linnale avanema.

Vana postimaja mida otsisime asuski samas majas. Trump oli selle ära ostnud ja luksuslikuks hotelliks ehitanud. Ekslesime eksklusiivses hotellis ja püüdsime kuldse liftiga kõrgustesse tõusta, kui lõpuks meile öeldi, et kellatorni pääsemiseks tuleb ümber maja minna. Pääs torni oli täitsa tasuta.

Google teatas juba hommikul, et 17.00 algab National Gallery pargis Jazz vabaõhu kontsert. Kuna see jäi meil teele, siis otsustasime veidi Jazzi nautida. Isver, mis seal toimus!!! Reede õhtu ja tundus, et kogu see pere oli ennast pargimurule ühtlaselt istuma laotanud. Sangriat 20 USD müüdi kannuga.

Loomulikult pargi tagumises osas muusikaelamust ei saanud. Kõik chillisid murul niisama.

Mehed püüdsid Kevini väikese palliga Ameerika jalgpalli mängida Kapitoolimi esisel muruplatsil. See oli vist esimene muruplats, kus nägime rahvast chillimas. Ülejäänud pargid olid kõik nööridega keelualad.

Päeva viimase vaatamisväärsuse Kapitooliumi ette oli samuti rahvast kogunenud. Kuna Googel seda üritust ei reklaaminud, siis arvasime et tegemist on orkestri prooviga järgnevaks päevaks. Kell 8, kui hakkasime ära jalutama hakkas sõjaväelaste esinemine hümniga peale. Sellest oli küll kahju, et see meil nägemata jäi, olime selleks ajaks juba üsna kaugele jalutanud.

Washingtonist on üldkokkuvõttes rahulikum ja meeldivam suurlinn, kui NYC. Jäänud vaadata veel paar kohta ja siis liigume juba edasi.

Toronto vol 2

12.06.2018

Tänase päeva märksõnaks oli KUNST & LOODUS.

Esimene pool päeva veetsime Casa Loma nimelises lossis, mis oli ehitatud 1914. aastal Sir Henry Pellatt'i finantseerimisel. Uskumatult uhke ja suursugune maja väidetavalt 98 toaga. Kolasime läbi tunnelid, kõik 3 korrust, isegi pööningu keerdtreppidest ülesse tornidesse, hobusetallid, uunikumide garaazi ja aia. Tüüp oli ulmerikas olnud. Õhtul kohe googeldasime, kuidas ta oma rikkuse kokku kühveldas.
Aias tehti ettevalmistusi pidustusteks. Me veel mõtlesime, et keegi hakkab pulmi pidama. Teenindajatelt sain teada, et tuleb õhtusöögiga kontsert alates kell 17.00. Seekord jäi see kontsert meil siis kuulmata.

Casa Loma (selle pildi laenasin netist, maja ees oli remont)

Järgmisena külastasime põgusalt ROM ehk Royal Ontario Museum'i. Et sinna jõuda, pidime üsna mitu tänavavahet jala käima, kuna politsei oli blokeerinud igast suunast liiklusõnnetuse tõttu terve pool kvartalit. Üks õnnetu rattur oli surma saanud rekka rataste all. See kui palju politseiautosid kohale oli aetud, oli muljetavaldav.
ROM ise oli 3 korrust erinevaid kunstikogusid (antiik, loomad, aasia jne)

ROM

Kuna kõhud olid tühjad ja midagi asjalikku teele ei jäänud, siis otsustasime sõita Kensington Marketi nimelisse asumisse. Selline hipilik Kalamaja piirkond. Omapäraste majade ja toidukohtadega. Mõned "haisesid" nii imelikult, et tulime tagurpidi ukselt tagasi.

Kensington Market

Täiesti tüüpiline lõunasöök

Viimane peatus Bluffer's Park Beach. Kuna me loomaaeda ajaliselt ei jõudnudki, siis nägime ehtsat pesukaru beachi poole kõndimas. No abiks seegi.

Suure järvistu Ontario järv sai oma silmaga üle mõõdetud. Teist kallast igatahes näha ei õnnestunud. Mehed pidid oma varbakesed traditsiooniliselt ikka vette kastma.

Suure Järvistu Ontario järv

Homme saab Kanada tutvumisega ühele poole. Hakkame USA poole tagasi trippima. Õhtuks peame jõudma Pittsburhi ehk +6 h puhast sõiduaega, kui ummikutest pääseme.

Toronto, linn kus on ainult ummikud?

11.06.2018
Kas tõesti 2,8 miljonit inimest, kes Torontos elavad, tekitavad selliseid ummikuid? Nojah pluss uudishimulikke turiste veidi pealekauba.

Kui lõpuks õnnestus kesklinna jõuda ja parkimismaja leida, alustasime päeva CN Toweris linnapanoraami nautimisega. Võtsime kombopileti 88 CAD+tax inimese kohta, et üle vaadata üsna mitu atraktsiooni. Hullult häirib, et hinnad ei ole koos maksudega. Häirib ka see, et need vaatamisväärsused sellise kirve hinnaga peavad olema.

Ilm oli jätkuvalt ilus ja nähtavus suurepärane. Võimalus oli sõita ka kõrgemale korrusele aga selleks tuli hankida ajapilt ja meie ooteajaks oli märgitud 1,5 h . Loovutasime oma võimaluse järgmistele turistidele.
Ei oska nüüd kohe võrreldagi, kelle vaated kaunimad olid. NYC Empire State Building vs Toronto CNTower ? NYC oli igal juhul pileti hinna poolest kallim ja saime tõusta kõrgemale.

Järgmiseks külastasime torni kõrval asuvat Ripley's Aquarium of Canada.
Kala-kala-kala ... Väga palju värvilisi kalu. Haikaladel olid vist kõhud täis, ei näinud me väiksemaid kalu söömas. Neid kalapilte sai ehk palju aga nad olid niiiiiiiiiii ilusad. Basseinid ülisuured, eriti see mille alt turiste liikuva lindi peal veeti.

Kevin lastetunnelis koos haidega

Eriti mul muljetavaldavad olid meduusid , mis vees värvust muutsid või siis peegeldati valgusega turistile värvide muutumist. See jäi veidi segaseks. 

elusorganismid vees

See oli tore, et pea kõik atraktsioonid ühes kohas. Kondikilomeetreid ei kulunud. Üle tee asus kolm kohta. Toronto Railway Museum, The REC room ja Steam Whistle Brewing. Viimases degusteerisime kohalikku kallist pilsnerit, mis mekkis päris hästi.

Kohalik Pilsner 8,50 CAD/klaas

REC room oli meelelahutuskeskus, kus Kevin esialgu ei suutnud nende vilkuvade tulede seast atraktsioone välja valida. Kui aga peale ülisuure perepizza söömist saime 40 mängukrediiti poole hinnaga soetada, siis läks alles mänguks. Isegi Vill sai meelde tuletada nooruses läbitud kilomeetreid motikaga. Härrasmehena lubas Kevinil võita 😎 või tegi talle Kevin talle pika puuga ära?

Kokku sai  6 CAD eest 6 mängu teha. Nojah, tegelikult said mängud otsa peale esimest kolme mängu, kuigi krediiti oli ostetud 40 punkti. Emalõvi läks nõudis kassas selgust ja tuligi välja, et söögikoht oli meile "külma" teinud ja vähem punkte käepaelale kandnud. Laps sai vähemalt oma järgmised 3 mängu tehtud.

Kevin tegi Villile ära 😎😎

Autorallis 1.koht!!!

Lühike jalutuskäik Harbourfront Centre juurde andis võimaluse nautida veevaateid, promeneerivaid koerajalutajaid ja purjeka BOSS randumist - kokkupakkimist (issver kui palju mässamist nende nööridega oli).

Õhtu saabudes hakkas parkimisaeg lõppema ja aeg oli nokk majutuse poole keerata. Teel põikasime The DistilleryDistrict nimelisse asumisse sisse. Täpselt nagu meie Telliskivi loomelinnak. Väikeseid butiike ja hubaseid tänavakohvikuid täis. 

Poepeatuses õnnestus meestel lõpuks Walmarti õlleosakond saada. Degusteerimisele läksid eriti huvitava pildiga õlled. Kassa sabad liikusid sama aeglaselt nagu autod kiirteel. Rätik-inimesed olid kuhjanud endale terve kärutäis asju ja kassas poole käru pealt sai raha otsa. Et siis nagu mis mõttes ...

Õllevalik 1

Alljärgnevad jäävad külmikusse homseks. Väike varu peab meil nüüd igaks õhtuks olema. See alko müügiaeg on hetkel arusaamatu. Kas kehtis see piirang ainult pühapäeviti on või on iga õhtu.

Õllevalik 2

Niagara juga

9.06.2018
Sõit NYC-Niagara Falls kestis kokku 12 tundi, päris niipalju selle teekonna läbimiseks normaalselt ei kuluks.

Meie teele jäi eelnevalt planeeritult Woodbury outlet center. Kahjuks suvised allahindlused veel puudusid, seega naised päris hulluks ostlemisega ei läinud. Mehed leidsid endale ehk kõige rohkem asju.

Reisisellid

Kiirtee, mis Niagara poole viis oli autodest hõre ja sõita oli mõnus. Seda enam, et tuttuus 7-e kohaline Chrysler Pacifica, mille rendist saime oli selliste lisadega, et lust oli kulgeda. Sain mõned äravõtmata kiledki autos ära eemaldada.
Vahetult enne piiri kavatsesime tankida. Kui reeglina on paagil või võtmel kirjas, mis kütuse turist sisse peab panema, siis seekord pidime manualist seda otsima. Margusel tekkis tankides nagu alati lühis.

Täpselt kell 22.00 olime Rainbow Bridge tollipunktis. Pooletunnist ooteaega sisustas võimas ilutulestik Niagara joa kohal.

10.06.2018
Kuna hotell oli joa läheduses, siis jõudsime kohale enne põhituristide saabumist. Samal päeval toimus rattamaraton ja liiklusskeeme oli muudetud, seega pidime parkima kõige kaugemasse parklasse, mille eest küsiti meilt 10 taala ja lubati tasuta bussisõitu linna.
Vaatepilt, mis bussist välja astudes avanes oli võimas. Tuul lõi veepritsmed näkku ja üsna pea olime märjad.

Otsustasime jalutada mööda kaldaäärt keskusesse. Kõiki turistivärke me kaasa teha ei tahtnud, kui siis ainult Behind Falls ehk laskuda liftiga tunnelisse ja olla alumisel tasandil. Paadisõidu kohe välistasime, sest vaatepilt kuidas nad joa all tuule ja külma vee all märjas kastetakse, ei kutsunud kuidagi seda atraktsiooni kaasa tegema.

Keskus asub kohe piiril, seega oli seal nii TaxFree kauplus kui ka valuutavahetuse võimalus. Vahetasime veidi kohalikku raha ja tegime hinnavaatlust. Kui Ameerikasse tagasi sõidame, siis saame midagi kaasa osta.
Plaan oli linnas veidi jalutada. Plaaniks see jäigi, kuna poja suutis aplalt suure jääkohvi alla luristada (mida ta varem kunagi joonud pole) ja selle siis linnas tänavale oksena väljutada. Margus läks Keviniga parki puhkama ja meie tegime väikese tiiru lõbustusi täis linnas.

Tagasiteel auto juurde tahtsime otseloomulikult ka tasuta bussi kasutada, seda enam et Kevin tundis ennast halvasti. Aga millegipärast just seda õiget ja tasuta bussi ei tulnud ning pidime 5 km jala marssima.
Tänu sellele jäi teele ka rattamaratoni finish. Hullult rahvast ja rattaid. Enamus rattaid laaditi rekka peale ja inimesed bussidesse.

Järgimine peatus Niagara-on-the-lake veinipiirkond, kuna me ei olnud kunagi kuulnud midagi Kanada veinidest. Tee piirkonda oli palistatud uhkete villadega. Nagu näha oli, siis veinikaupmehed ei ole mitte nii vaesed :)
Margus tegi Inniskillin kasvatuse Icewine viinamarjadest makrovõtteid ja naised degusteerisid 10 taala eest nelja veini.

Teekond Torontosse kestis terve igaviku. Kiirtee 4 rida oli autosid täis ja see kõik venis ja venis.
Lõunasöök oli vahele jäänud, kõht hakkas vaikselt pilli lööma. Keerasime suurde keskusesse sisse, lootuses leida mõnda asjalikku söögikohta või siis vähemalt toidupoodi.

Suurpere kilekoti PIIM

Kolm poodi käsime läbi. Viimases, kust Vill lõpuks õlleleti leidis olid sildid väljas, et peale 20.00 enam alkot ei müüda. "Seekord siis sedasi" lausus Vill õnnetult.

Varusime toidukraami, sest viimasel hetkel märkasime vaadata, et järgnevad 3 ööd meil toitlustust majutuse hinnas ei ole. 

Majutus ise on Toronto üliõpilaslinnakus. Kumbki pere sai 2 toaga delux toad. Täitsa viisakad ja puhtad. Kööginurk on aga nõusid pole?! Hommikul siis leiutame, kuidas need munad seal mikros valmis keedame.

Järgnevalt oleme paar päeva Torontos. Linna sissesõit võttis meeletult aega. Hetkel puudub ettekujutus, kuidas me siin liigume.

Vaade Toronto ülikoolilinnaku aknast.