Alexandria-York-Lancaster-Philadelphia

Washington DC lähedal asuva Alexandria vanalinna külastus oli igati meeldiv. Väikesed lähestikku asuvad ajaloolised majakesed olid kenasti restaureeritud. Linn ajaloo alguseks oli märgitud 1749 aasta.
Keskväljakul toimus laupäevane laat ja rahvast oli rohkelt. Jalutasime sadamani, maitsesime kohalikku külmutatud jogurtit marjadega ja uudistasime eramuid.

Põikasime sisse jõulutoodete poodi. Suvel palavaga sellist poekest avastada oli päris vahva. Leidsin isegi kõikide koeratõugude miniatuursed jõuluehted aga hinna poolest nad sinna rippuma jäidki. Teisel korrusel oli kujundatud jõulukuused teemade kaupa - veinisõbrale, õllesõbrale, mereteemaline ... Valik oli üsna suur ja kuused ehetest lookas. Ühe jõuluehte maksumus alates 13 USD, seega terve kuuse ehtimiseks võib kuluda terve varandus. No ja ega siis iga aasta sama ehtega saa sõprade ees eputada?!

Milline jõuluteema teile?

Edasi liikusime Pentagoni ja Arlington sõjaväekalmistu suunas. Pentagoni hoone juures oli igasugune peatumine, troonide lennutamine ja pildistamine keelatud. Segajad olid peal.
Midagi nii võimsat kui seda oli Arlingtoni kalmistu annab leida. Seal oli sama palju mälestuskivisid, kui Tallinnas elab inimesi ehk pea 400 000 kivi. President J.F Kennedy ja proua mälestustahvel olid igavese tule ees.

York oli meil valitud lihtsalt vahepealseks ööbimiseks. Jube ja õudne urgas oli see Rodeway Inn hotell. Aastast 45 oli vist viimane remont tehtud. Hea et eluga tulema saime.

17.06.2018
Lühikese autosõidu kaugusel asuv Hershey linnakeses asuv Hershey's Chocolate World oli pühapäeval rahvast täis. Võimalus oli endale ise meelepäraste komponentidega šokolaad valmistada, kino vaadata või siis virtuaalne tehasetuur teha. Valisime viimase, sest kõikjal olid pikad järjekorrad ja niipalju me aega kaotada ei soovinud.
Virtuaalne tehasetuuri kujutas endast lõbustuspargi kino, kus 6 inimest vagunis sõidutati ühe etapi juurest teise juurde. Muljetavaldav kogemus anda tootmistsüklist selline ülevaade. Ma pole üheski Eesti tehase külastusel sellist ulmet näinud. Respekt ameeriklastele! No ja need uskumatud sajad tonnid magusat, mis seal poes kokku osteti. Meie tagasihoidlikud ostud olid õhtuks olematuks massiks sulanud, sest väljas oli 33+ kraadi sooja. Järgnevaks päevaks lubati +36, seega tuleb enne lendu midagi välja mõelda.

Järgmine peatus käsitöö Õlletehase külastus ja õllede degusteerimine. Tegime trips-traps-trulli, sest valik oli meeletu. Tröegemator Double Bock tunnistati meie poolt neist kolmest kõige maitsvamaks.
Meestel õllepoe leidmisega siin Ameerikas eriti keeruline. Millegipärast on meie teele sattunud suured poed, kus seda kesvamärjukest ei müüda. Vill ajab taga punases plekkpudelis BUD õlut, mida koju suveniiriks kaasa võtta.

Lancasteri lähedal asub Amišite kogukond. Pühapäeval oli hobuvankreid näha rohkelt. Võimalus oli teha 90 minutiline bussituur mööda nende maaala. Kuna aga peatusi ei lubatud teha, vaid kõik see asi lihtsalt läbi sõita, siis loobusime sellest võimalusest.
Püüdes eirata tänapäeva ühiskonda, praktiseerivad amišid sajanditetagust elustiili ja üritavad isoleerida end Ameerika kultuurist. Amišid ei kasuta tänapäevaseid leiutisi, sealhulgas elektrit. Valgusallikatena kasutatakse õlilampe, sõiduvahendina hobuvankreid. Erinevad kogukonnad väldivad moodsat tehnoloogiat erineval määral. Üldine on keeld kasutada elektrivõrgust saadavat elektrit ja massikommunikatsiooni. Põllutöödel tarvitatakse ka traktorite jaoks mõeldud haakeriistu, mida veetakse traktori asemel mitme hobusega.

Hilise lõuna otsustasime seekord teha söö-palju- jõuad buffet lauas. Isadepäeva puhul oli hind veits kõrgem (14 usd/inimene) aga toit oli hea ja maitsev. Kuigi, meie nagu silgud oleksime pidanud poole vähem maksma, võrreldes suurte ameeriklastega, kes seal söömas käisid. Aga noh, ei pidanud me vähemalt burkse seekord sisse ajama.

Veeresime kõhud punnis Philadelphia poole. Võrreldes majutusega York's oli nüüd Holiday Inn hotell nagu luksus. Nojah mul oli broneeritud ka Queen sviit, kuhu kõik 6 kenasti ära mahtusid.

Jäänud on viimane päev Philadelphias ja siis juba nokk tagasi NYC poole, kust õhtul läheb lennuk.

Toronto-Pittsburgh-Alexandria-Washington

Kulgesime Torontost Washingtoni poole üsna mitu päeva.

Ühes reisiblogist leidsin soovituse külastada Cheltenham Badlands nimelist kohta, mis näeb välja nagu punane Marsi maastik. Pettumus oli suur, kui kohalejõudes koht aiaga piiratud ja külastajatele veel avamata.  Enne metsikult külastatud koht oli loodukaitse alla võetud ja edaspidi näeb seda ainult platvormilt.

Cheltenham Badlands

Vahetult USA poole minekut tegime mõningad tax-free kaupluse ostud ja olimegi valmis suuremat sorti järjekorraks piiril. Uskumatu aga autoga läheb piiriületus nii sujuvalt ja ladusalt? 

Peale ööbimist Pittsburghis külastasime linna kuumimat atraktsiooni ehk Duquesne Incline, mis oli 1877 aastal ehitatud köisraudtee. Ülevalt avanes vaade linnale ja kahe jõe kokku suubumisele, mis olid erinevat värvi.

14.06.2018

See päev läks sõidu ja shoppingu peale. Auto on juba maast laeni asju täis. Peab vist suurema auto hankima?! Uskumatu, kui tühjad on suurte Premium Outlet keskuste parklad. Kas tõesti on varsti selliste keskuste lõpp, kuna ameeriklased teevad oma ostud valdavalt internetist?

Üsna pimedas jõudsime Alexandrias hotelli. Margusel oli sõidust juba kopp ees. Kuus rida massiliselt autosid kihutas Washingtoni poole kiirusega 120 km/h. Isegi rekkad vurasid sellel kiirusel meist mööda ja jäi mulje nagu liiklusmärgid on soovituslikud.

Teine ulme on WC vee äravool. Kas need junnid siis peavad sellise karusseliga sealt potist aeglaselt alla keerlema??? Ära nagu minna ka enne ei saa, kui oled veendunud, et nad ikka korralikult alla välja jõuavad.

15.06.2018

Et vältid Washingtoni ummikuid, sõitsime linna metrooga. Nüüd meil kahe maaaluse liikumisvahendi kogemus olemas. Washingtoni süsteem tundub oluliselt keerulisem. Erinevatel aegadel on erinevad hinnad, lisaks kõik oleneb sellest kui kaugele sõidad. See eest jälle rongis mugavamad istmed ja sulle ei puhu pähe jääkülma õhku nagu see oli NYC's. Ei oska nüüd arvatagi, kumb variant odavam oleks tulnud. Metroopilet kuuele läks meil igatahes maksma 42 USD.

Õhtu lõppedes aga olime veendunud, et metroo otsus oli õige. Kuhugi kallisse parklasse pargitud autoni tagasisaamiseks oleksime pidanud lisakilomeetreid kõmpima. Metroopeatused on aga kõikjal saadaval, kui tahad koju saada.

Päev Washingtonis oli ülipalav. Püüdsime Trump'le külla minna aga selline turva oli eest, et loobusime juba eos. Kõik autod kontrollis koer oma ninaga üle ja isegi kapoti alla vaadati. Kuidagi väike tundus see Valge Maja. Vaatlesime teda nii tagant kui eest poolt aga väike mis väike.

Tikk keset muru ehk Washingtoni monument  ja Worl War II memoriaal park olid oluliselt võimsamad. Mööda parki jalutades jõudsime Lincolni kujuni.

Pika jalutuskäigu peal meestel juba janutas külma õlle järgi aga leppida tuli ainult külma pudeliveega. Uskumatult abivalmis ja hoolivad on siin inimesed. Nad lähevad sinust mööda ja vabandavad. Kui oled mõnel ristmikul abitu näoga, siis juba ta soovib sind aidata. Nii oli see ka vee müüjaga. Kohe küsis, et kuhu te minna tahate. Kuna meil erilisi plaane polnud, siis juhatas ta meid Trump hotelli kellatorni, kus pidi imeline vaade linnale avanema.

Vana postimaja mida otsisime asuski samas majas. Trump oli selle ära ostnud ja luksuslikuks hotelliks ehitanud. Ekslesime eksklusiivses hotellis ja püüdsime kuldse liftiga kõrgustesse tõusta, kui lõpuks meile öeldi, et kellatorni pääsemiseks tuleb ümber maja minna. Pääs torni oli täitsa tasuta.

Google teatas juba hommikul, et 17.00 algab National Gallery pargis Jazz vabaõhu kontsert. Kuna see jäi meil teele, siis otsustasime veidi Jazzi nautida. Isver, mis seal toimus!!! Reede õhtu ja tundus, et kogu see pere oli ennast pargimurule ühtlaselt istuma laotanud. Sangriat 20 USD müüdi kannuga.

Loomulikult pargi tagumises osas muusikaelamust ei saanud. Kõik chillisid murul niisama.

Mehed püüdsid Kevini väikese palliga Ameerika jalgpalli mängida Kapitoolimi esisel muruplatsil. See oli vist esimene muruplats, kus nägime rahvast chillimas. Ülejäänud pargid olid kõik nööridega keelualad.

Päeva viimase vaatamisväärsuse Kapitooliumi ette oli samuti rahvast kogunenud. Kuna Googel seda üritust ei reklaaminud, siis arvasime et tegemist on orkestri prooviga järgnevaks päevaks. Kell 8, kui hakkasime ära jalutama hakkas sõjaväelaste esinemine hümniga peale. Sellest oli küll kahju, et see meil nägemata jäi, olime selleks ajaks juba üsna kaugele jalutanud.

Washingtonist on üldkokkuvõttes rahulikum ja meeldivam suurlinn, kui NYC. Jäänud vaadata veel paar kohta ja siis liigume juba edasi.

Toronto vol 2

12.06.2018

Tänase päeva märksõnaks oli KUNST & LOODUS.

Esimene pool päeva veetsime Casa Loma nimelises lossis, mis oli ehitatud 1914. aastal Sir Henry Pellatt'i finantseerimisel. Uskumatult uhke ja suursugune maja väidetavalt 98 toaga. Kolasime läbi tunnelid, kõik 3 korrust, isegi pööningu keerdtreppidest ülesse tornidesse, hobusetallid, uunikumide garaazi ja aia. Tüüp oli ulmerikas olnud. Õhtul kohe googeldasime, kuidas ta oma rikkuse kokku kühveldas.
Aias tehti ettevalmistusi pidustusteks. Me veel mõtlesime, et keegi hakkab pulmi pidama. Teenindajatelt sain teada, et tuleb õhtusöögiga kontsert alates kell 17.00. Seekord jäi see kontsert meil siis kuulmata.

Casa Loma (selle pildi laenasin netist, maja ees oli remont)

Järgmisena külastasime põgusalt ROM ehk Royal Ontario Museum'i. Et sinna jõuda, pidime üsna mitu tänavavahet jala käima, kuna politsei oli blokeerinud igast suunast liiklusõnnetuse tõttu terve pool kvartalit. Üks õnnetu rattur oli surma saanud rekka rataste all. See kui palju politseiautosid kohale oli aetud, oli muljetavaldav.
ROM ise oli 3 korrust erinevaid kunstikogusid (antiik, loomad, aasia jne)

ROM

Kuna kõhud olid tühjad ja midagi asjalikku teele ei jäänud, siis otsustasime sõita Kensington Marketi nimelisse asumisse. Selline hipilik Kalamaja piirkond. Omapäraste majade ja toidukohtadega. Mõned "haisesid" nii imelikult, et tulime tagurpidi ukselt tagasi.

Kensington Market

Täiesti tüüpiline lõunasöök

Viimane peatus Bluffer's Park Beach. Kuna me loomaaeda ajaliselt ei jõudnudki, siis nägime ehtsat pesukaru beachi poole kõndimas. No abiks seegi.

Suure järvistu Ontario järv sai oma silmaga üle mõõdetud. Teist kallast igatahes näha ei õnnestunud. Mehed pidid oma varbakesed traditsiooniliselt ikka vette kastma.

Suure Järvistu Ontario järv

Homme saab Kanada tutvumisega ühele poole. Hakkame USA poole tagasi trippima. Õhtuks peame jõudma Pittsburhi ehk +6 h puhast sõiduaega, kui ummikutest pääseme.